Kirjandus ja eluolu 60ndatel
- 1956-1965 ühiskonnas sulaaeg- poliitiline tsensuur on leebem. (Võimalus suhelda maailmaga, tõlkekirjanduse avaldamine, hipiliikumine.)
- 1960 valmib Tallinna uus laululava.
- 1962 hakatakse ehitama Tallinna Mustamäe linnaosa.
- 1965 avati laevalinn Tallinn-Helsingi.
- 1969. aastal esilinastuvad "Tallinnfilmis" ülimenukad filmis- Arvo Kruusemendi "Kevade" ja Grigori Kromanovi "Viimne reliikvia".
- Kassetipõlvkonna tulek luulesse.
- Vabavärsi tulek luulesse- riimiline luule asendub riimitu luulega.
Luule
Kuuekümnendad oli luulekümnend. Kodumaine Eesti luule arenes modernismi, XX sajandi moodsate voolude tähe all. Võib täheldada huvi haiku, tanka ja teiste ida luulekunsti võimaluste vastu. Meie kirjanikke tabas vabavärsipoleemika, teadvustati, et riim on ainult üks võimalus ja et täiesti võimalik on ka riimitu luule. Vabaneti arusaamisest, et ainus ja õige luule on emotsionaalne luule - tunnetele rõhuv ja pildiline, mis asendatakse intellektuaalse luulega - märksõnaks saab kujundlikkus.
Luuleuuendused:
1. Vabavärss ja vabaävrsipoleemika (Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep).
2. Stroofi ja värsivormid läänest - romanss, haiku, tanka.
3. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu võimalused.
4. Murdeluule kirjutamine elavnes.
5. Optimistlik eluvaade, rõõm maailma avastamisest.
Kassetipõlvkond
Ajavahemikus 1962-1967 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. Alates esimese kasseti ilmumisest sai sellest tõeline luulesündmus.
Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted:
-elujaatav hoiak
-maailma avastamine
-uuenduste toetamine
-ränga minevikuga arvete õiendamine
Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud
-Artur Alliksaar
-Paul-Eerik Rummo
-Mats Traat
-Jaan Kaplinski
-Hando Runnel
-Viivi Luik
Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha
minna aia taha.
(P.-E. Rummo esikkogust „Ankruhiivaja“ avaluuletus „Esimene vasikas“)
Luuleuuendused:
1. Vabavärss ja vabaävrsipoleemika (Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep).
2. Stroofi ja värsivormid läänest - romanss, haiku, tanka.
3. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu võimalused.
4. Murdeluule kirjutamine elavnes.
5. Optimistlik eluvaade, rõõm maailma avastamisest.
Kassetipõlvkond
Ajavahemikus 1962-1967 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. Alates esimese kasseti ilmumisest sai sellest tõeline luulesündmus.
Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted:
-elujaatav hoiak
-maailma avastamine
-uuenduste toetamine
-ränga minevikuga arvete õiendamine
Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud
-Artur Alliksaar
-Paul-Eerik Rummo
-Mats Traat
-Jaan Kaplinski
-Hando Runnel
-Viivi Luik
Ma seisan harkisjalu
ja uudistan maailma.
Mul on naljakas saba
ja kaks suurt silma.
Ja ma ei taha
minna aia taha.
(P.-E. Rummo esikkogust „Ankruhiivaja“ avaluuletus „Esimene vasikas“)
Proosa
1960ndate luulevaimustuses jääb proosa siiski varju. Kirjutajaid ja teoseid napib, tiraažid langevad, lugejahuvi vaibub. Proosakirjanikena debüteerisid Enn Vetemaa, Mati Unt, Arvo Valton, Mats Traat, Aimee Beekman, Jüri Tuulik, Ülo Tuulik.
Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad:
-oma eakaaslase, noore inimese, kujunemisjärgus isiksuse
-sõjajärgsete aastate sündmused
-kaasaja
-huvi oleviku ja mineviku vastu
-rahulolematuse iseenda ja ümbritsevaga
ROMAAN 1960NDATE ESIMESEL POOLEL
Karakterromaan ehk isikuromaan ja probleemromaan – lähiminevikku, sõda ja sõjajärgset aega käsitlev romaan, peatähelepanu karakteri sisemaailmale. Autoriteks sõjapõlvkonna kirjanikud, kes on ise sõjatraagikat ja stalinismi kogenud. Nendes romaanides keskendutakse ühe või paari tegelase arengu järgimisele. Kõrvaltegelased aitavad paremini mõista peategelase kujunemislugu. Süžee piirdub olulisemate perioodidega kangelase elus, sündmused ei hargne ajalis-põhjuslikus järgnevuses. Kangelase mõtisklused taasloovad ettekujutuse minevikus toimunust. Keskne on kangelase sisekonflikt, kangelane püüab endas ja ajastus selgusele jõuda.
Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“ (1961), „Andres Lapeteusi juhtum“ (1963)
Lilli Promet „Meesteta küla“ (1962)
Villem Gross „Pinginaabrid“ (1965) ja „Müüa pooleliolev individuaal-elumaja“ (1962)
ROMAAN 1960NDATE KESKEL
Ajastu- ja isikuromaani süntees – kui kümnendi alguses ajasturomaan ja probleem- või karakterromaan, siis nüüd toimub kahe romaanitüübi läbipõimumine. Kirjutatakse uue elu ehitamisest ja rahva saatusest. Tähtsamaks aineallikaks on isiklik kogemus.
Paul Kuusberg „Südasuvel“ (1966)
ROMAAN 1960NDATE TEISEL POOLEL
Lühi- ja mudelromaan – mahult on lühiromaan jutustav, kuid teose maailm on romaanipäraselt sügav ja mitmekihtne. Peategelasteks on intellektuaalse analüüsivõimega isiksused, tihtilugu paneb see tegelane toime moraalseid kuritegusid, mida ta hiljem ei suuda endale andestada, kandes neid tundeid süükoormana elu lõpuni. Lühiromaani mõiste tõi kirjandusse Enn Vetemaa – lahkab hea ja kurja teemadel, hea ja kurjuse olemus.
Enn Vetemaa lühiromaan „Pillimees“ (1967)
ROMAAN 60NDATE LÕPUL JA 70NDATE HAKUL
Modernistlik suund – mis sai mõjutusi absurdikirjandusest ja eksistentsialismist. Esindajateks Arvo Valton ja Mati Unt. Kirjandus polnud nüüdsest tegeliku elu peegeldus, vaid loodi iseseisev kunstiline maailm - unenäolised või fantastilised. Tihti seletatakse maailma ja inimese elu sümbolite ja müütide abil. Luubi all on inimese seisund siin maailmas ehk eksistentsiaalsed teemad. Eelistatakse lühiromaani ja novelli. Hoiak on minakeskne – kasutatakse sisemonoloogi. Eesti modernismi tähtteoseks onArvo Valtoni novellikogu „Kaheksa jaapanlannat“ (1968)
Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad:
-oma eakaaslase, noore inimese, kujunemisjärgus isiksuse
-sõjajärgsete aastate sündmused
-kaasaja
-huvi oleviku ja mineviku vastu
-rahulolematuse iseenda ja ümbritsevaga
ROMAAN 1960NDATE ESIMESEL POOLEL
Karakterromaan ehk isikuromaan ja probleemromaan – lähiminevikku, sõda ja sõjajärgset aega käsitlev romaan, peatähelepanu karakteri sisemaailmale. Autoriteks sõjapõlvkonna kirjanikud, kes on ise sõjatraagikat ja stalinismi kogenud. Nendes romaanides keskendutakse ühe või paari tegelase arengu järgimisele. Kõrvaltegelased aitavad paremini mõista peategelase kujunemislugu. Süžee piirdub olulisemate perioodidega kangelase elus, sündmused ei hargne ajalis-põhjuslikus järgnevuses. Kangelase mõtisklused taasloovad ettekujutuse minevikus toimunust. Keskne on kangelase sisekonflikt, kangelane püüab endas ja ajastus selgusele jõuda.
Paul Kuusberg „Enn Kalmu kaks mina“ (1961), „Andres Lapeteusi juhtum“ (1963)
Lilli Promet „Meesteta küla“ (1962)
Villem Gross „Pinginaabrid“ (1965) ja „Müüa pooleliolev individuaal-elumaja“ (1962)
ROMAAN 1960NDATE KESKEL
Ajastu- ja isikuromaani süntees – kui kümnendi alguses ajasturomaan ja probleem- või karakterromaan, siis nüüd toimub kahe romaanitüübi läbipõimumine. Kirjutatakse uue elu ehitamisest ja rahva saatusest. Tähtsamaks aineallikaks on isiklik kogemus.
Paul Kuusberg „Südasuvel“ (1966)
ROMAAN 1960NDATE TEISEL POOLEL
Lühi- ja mudelromaan – mahult on lühiromaan jutustav, kuid teose maailm on romaanipäraselt sügav ja mitmekihtne. Peategelasteks on intellektuaalse analüüsivõimega isiksused, tihtilugu paneb see tegelane toime moraalseid kuritegusid, mida ta hiljem ei suuda endale andestada, kandes neid tundeid süükoormana elu lõpuni. Lühiromaani mõiste tõi kirjandusse Enn Vetemaa – lahkab hea ja kurja teemadel, hea ja kurjuse olemus.
Enn Vetemaa lühiromaan „Pillimees“ (1967)
ROMAAN 60NDATE LÕPUL JA 70NDATE HAKUL
Modernistlik suund – mis sai mõjutusi absurdikirjandusest ja eksistentsialismist. Esindajateks Arvo Valton ja Mati Unt. Kirjandus polnud nüüdsest tegeliku elu peegeldus, vaid loodi iseseisev kunstiline maailm - unenäolised või fantastilised. Tihti seletatakse maailma ja inimese elu sümbolite ja müütide abil. Luubi all on inimese seisund siin maailmas ehk eksistentsiaalsed teemad. Eelistatakse lühiromaani ja novelli. Hoiak on minakeskne – kasutatakse sisemonoloogi. Eesti modernismi tähtteoseks onArvo Valtoni novellikogu „Kaheksa jaapanlannat“ (1968)