Artur Alliksaar ( 1923-1966 )
Alliksaare biograafia on korralikult uurimata. Ta sündis Tartus, käis Treffneri gümnaasiumis kuni aastani 1940. Ta mobiliseeriti 1943. aastal Saksa sõjaväkke. Sel ajal avaldas ta ka oma esimesed luuletused: "Postimehes" , "Koidulauliku mälestuseks" ja mõned tekstid rindlehes. Järgmiste aastate kohta on andmed vastuolulised. Teada on, et ta jäi pärast Sakslaste lahkumist Eestisse, elas koos Rein Sepa ja Ottniell Jürissaarega metsavennaelu, oli juhutöödel ja vangistati 1949. Ta istus algul Narva laagris, saadeti siis Siberisse ja naasis juba Vologdast loata aastal 1958. Järgmised üheksa aastat elas ta boheemlaselu Tartus, luges oma luuletusi "Werneri" kohvikus, sest avaldada ta neid ei saanud. Ta abiellus, kirjutas ja tõlkis, millest väga vähe võeti avaldamiseks, mõnikord oma abikaasa Linda Alamäe nime all.
Alliksaare looming on omapärane eesti kirjanduse arenguloos. Ta lõi algupärase luulesüsteemi, millega avardas eesti luule arenguvõimalusi. Kirjaniku eluajal jõudis lugejateni vaid näidend "Nimetu saar" (1966). Tema loomingu põhiosa nägi trükivalgust pärast autori surma. Alliksaare kolm esimest luulekogu koostas käsikirjalise pärandi põhjal Paul-Eerik Rummo.
- "Nimetu saar" (näidend, 1966)
- "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968)
- "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
- "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984)
- "Päikesepillaja" ( 1997)
- "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002)
Alliksaare luules moodustavad mosaiikseid elumustreid sõnakillud, mida hoiavad koos vabad assotsiatsioonid, vastandamine, kõlaefektid, võrdlused, metafoorid, epiteedid, luule graafiline joonis jne.
Kroonlühtrid ületavad kroonilise nohu koomilise ohu.
Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa.
("Tualettide kontsert 2")
Ma ei märganudki , et lahkusite juba pool tundi enne
meie vestluse lõppu.
Kuidas te olete mõttes ära kandnud kalossid, mis
te ületuleval aastal ostate !
("Saab siis tõde lihtne olla?", luulekogust "Päikesepillaja")
Eripärane on luuletaja lause- ja tekstikäsitlus. Side lausete vahel on habras.
Kirgede lahustamiseks on soovitav pruukida savitasse.
Linde on tarku ja tobedaid.
Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihalda.
Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.
("Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes", luulekogust "Päikesepillaja")
" Tema mänguvõtted põimuvad paiguti koormavalt tihedalt ning teevad ta luule väsitavalt kirevaks. " - Karl Muru.
Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge. Selle muutuse põhjuseks on tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest.
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.
("Kuskil ajajõe taga", luulekogust "Päikesepillaja")
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
("Aeg", luulekogust "Päikesepillaja")
Luulenäiteid
Antidolorosoum
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Kahekesi
Millal viljasid valmib me ulmedepuus,
ma ei tea.
Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus,
on nii lõpmata hea.
Kuni kestab me lokkavais luhtades luus,
ära peatu, mind vea.
Minu ees on su heledalt lainetav juus
ja su julguripea.
Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus,
hing kui enam end laulma ei sea,
jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus,
et Sind järgides teinuksin vea.
Tsitaadid tema luulest
- Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
(Luuletus “Aeg”, 1964) - Suur on see, mis särab end säästmata. (Luuletus “Improvisatsioone harfil”)
- Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki. (Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968) - Alkeemias ei oleks vähimatki halba,
kui kuld ei kõliseks nii kuradi kunstlikult. (“Olematus võiks ju ka olemata olla”, 1968)
Lisa
Lisaks poetiseerimisele ja tõlkimisele on Alliksaar kirjutanud ka lauludele sõnu.
Aastal 1976 kirjutas Alliksaar laulu "Ahtumine".
Urmas Alender ja Ruja - Ahtumine
Muusika: Urmas Alender, Igor Garšnek, Jaanus Nõgisto
Sõnad: Artur Alliksaar
Laulab: Urmas Alender
Powerpointi presentatsioon Mats Traadist
artur_alliksaar.pptx | |
File Size: | 222 kb |
File Type: | pptx |
Ülesanded
- Õppida esitama üht Artur Alliksaare luuletust koondkogust "Päikesepillaja".
- Leia luuletuse "Navigaatorid" katkendist alliteratsioon.
Sõuame ja sõuame.
Südilt ja sünguseta.
Ainult vesi on vaikiv ja valvel.
Ainult taevas on tõsine ja tumm.
Lahkume ja ligineme.
Läheme laulude järele.
Rühime ja rühime.
Aerud on saledad ja sitked.
Hinged on hardad ja elevil.
Taga on tuimus ja tülpimine.
Ees on ihaldatud aarded.
Tuleb pööraselt pingutada.
Pööraseid on palju.
Jõudu ei saa säästa.
Julgust peab ülegi jääma.
Usku peab olema hullusti.
Delfiinid defileerivad meile.
Vaalad vaatavad vaagides.
Kaugusist kostavad kajakate kahekõned.
Kasutatud kirjandus
- "Väike Eesti kirjanduslugu", Märt Hennoste, Koolibri, Tallinn 1997
- http://www.youtube.com/watch?v=jbKEDXp0A9o
- http://www.tsitaat.com/tsitaadid/autorid/artur_alliksaar
- "Päikesepillaja" Artur Alliksaar.