60ndad eesti kirjanduses

Hando Runnel 1938

Picture
 H ando Runnel on pärit Järvamaalt. 1957-1962 õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat. Kõrgkool jäi lõpetamata, sest kirjanduslikud huvid viisid Runneli tööle ajakirja Looming toimetusse, pärast seda jäi ta vabakirjanikuna püsivalt elama Tartusse.
  Hando Runneli eluhoiak on olnud läbivalt eetiline. Selle keskmes on luuletaja suhe kodumaaga, rahvaga ning elu ja ühiskonna suurte probleemidega. Runneli luules on nähtud kaht põhitahku: tema varasemat loomingut on nimetatud päikeseluuleks, 1970. aastatest alates aga saatuseluuleks.

Hando Runnel on sündinud 24. novembril 1938. aastal Järvamaal. Keskhariduse omandas Tartu  ja Paide keskkoolis. Töötas aastail 1956-1966 kodukolhoosis, õppides samal ajal EPAs agronoomiat. Esimesi luulekatsetusi tegi juba algkooliajal, tõsisem harrastus jääb 50-ndate lõpupoole. Kirjanike Liitu kuulub 1969. aastast, kutselise kirjaniku põlv algas 1971. aastal. Runnel on korduvalt valitud Kirjanike Liidu juhatusse. 1992. a-st kirjastuse Ilmamaa nõukogu esimees ja sarja "Eesti mõttelugu" peatoimetaja. Hando Runnel on mitme luulekogu autor, ta kirjutab nii lastele kui täiskasvanutele, on viljakas esseist. Runnel on põhjalikult tegelnud Uku Maasingu, Hendrik Adamsoni ja Jaan Lattiku pärandi uurimisel ja trükiks ette valmistamisel.

Looming
  • "Maa lapsed" (1965)  
  • "Laulud tüdrukuga" (1967)
  • "Avalikud laulud" (1970)
  • "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972)
  • "Miks ja miks" (luuleraamat lastele, 1973)
  • "Mõru ning mööduja" (1976)
  • "Mere ääres, metsa taga" (luuleraamat lastele, 1977)
  • "Kodu-käija" (valikkogu, 1978)
  • "Mõtelda on mõnus" (luuleraamat lastele, 1982)
  • "Ei hõbedat, kulda" (essee- ja kriitikakogumik, 1984)
  • "Juturaamat" (proosaraamat lastele, 1986)
  • "Laulud eestiaegsetele meestele" (1988)
  • "Mõõk ja peegel" (esseed, 1988)
  • "Aja lugu" (laulukava, 1988)
  • "Taadi tütar" (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989)
  • "Isamaavajadus" (poliitilise publitsistika valimik, 1991)
  • "Oli kevad, oli suvi" (1992)
  • "Juhan Luiga ja vene küsimus" (Tartu Ülikooli aulas 8. oktoobril 1993 peetud loengu tekst, 1993)
  • "Üle Alpide" (1997)
  • "Haruldused" (1998)
  • "Jooksu pealt suudeldud" (artiklite ja esseede kogumik, 1998)
  • "Küüni täitmine" (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998)
  • "Mõistatused" (2000)
  • "Omad" (2002)
  • "Õpetussõnad" (2003)
  • "Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme" (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004). Seda teost müüdi 2004. aastal 6879 eksemplari, millega oli läbimüügilt Eesti aasta 13. raamat, sealjuures müüduim eesti ilukirjandusteos.
  • "Sinamu" (2005)
  • "Viru veri ei värise. Armastuse laulud" (2006)
  • "Armukahi" (2008)
  • "Väravahingede kriiksumist kuulnud" (esseekogumik, 2008)
  • "Videvik" (2009)

  Runneli esimene luulekogu "Maa lapsed" (1965)  sisaldab  luuletusi loodusest, armastusest, tõest ja ka kodumaast.  Kõiki teemasid on peamiselt sõlmitud loodusega. Luuletuses "Kevadine" paneb kevade tuleku tüdruku ossa
                                                              Ojah, see on tuttav tüduk. 
                                                               Tal on sinililleline seelik, 
                                                               ta on üsna veel ülemeelik, 
                                                               lõõri-liiritab lõokesenaeru.
                                                               ("Kevadine", luulekogust "Maa lapsed")
ja "Laulud tüdrukuga" (1967) kõnelevad armastusest koduküla vastu, mille võrdkujudeks on luuletajale Tüdruk, Töö, Põllumees ja Loodus.
 "Avalikud laulud" (1970) - kolmas kogu, need avalikud asjad olid üpris hellad ja valulised. Luuletaja võtab kasutusele rahvalaulu vormikeele.   
                                                                Anna andeks armas,
                                                               et mu kael on karvas,
                                                               lagipaik on lage,
                                                               musu maik on mage,
                                                               habe pulsti valund, 
                                                               hambad ussitanud,
                                                               rinnas piibupigi,
                                                               süda ometigi
                                                               hoiab sinu ligi.
                                                               ("Anna andeks, armas", luulekogust "Avalikud laulud")

"Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) on külapoisist saanud ilmakodanik ja kodukülast kodumaa. Esimeste kogude rõõmsameelsus on asendunud mõrudusega. Seda tunnetust süvendavad veelgi tema järgmised luuleraamatud, "Mõru ning mööduja" (1976) ja "Kodu-käija" (valikkogu, 1978), mille tundeskaala liigub tõsisest ja traagilisest romantilise ja sentimentaalseni. Siiski ei ole Runnel viha ja vaenu laulik, sest Eesti raske saatuse üle jääb kõlama armastus kodu, kodumaaja oma rahva vastu.
  Runneli loomingus on põimunud regilaulu, riimilise rahvalaulu ja kunstluule võimalused, muutes tema värsid rahvalikkuse ja laululisuse sulamiks. Tema lasteluule  ei erine täiskasvanutele mõeldud tekstidest, sealgi on olulisel kohal sõnamäng, isikustamine, kordused jne. Sisuliselti on autori suhtumine ühene: ta räägib lastele tõsistest asjadest kartmata mittemõistmist.

Pildid

Luulenäited

Filosoof pildistab tõde

Nõnda kui fotograaf puud.
Puu-kui ta paistab-on tõde,
tõde mis varjutab muud.
Tõde on puu mille taha
vatju jääb varjatuim ilm-
mets kus kõik hää ja paha,
mida ei võtagi silm.


Läbi aasade aetakse karjad

Läbi aastate aetakse meid,
taga valmivad tarkuse marjad,
pole mahti maitseda neid.

Meie eendume eksperimendiks,
meie elu on pooleldi proov,
pole käreldust järel mis nendiks,
kas me katse on luhtunud või loov.

Taga tulevad kiitsakad karjad,
nemad söövad me järelt kõik marjad.


Runnel loeb oma luulet ette ka ETV luulenurga saates. Mõned näited :
 


 

Lisaks luulele

  Hando Runnel on kirjutanud sõnad laulule "Jaanipäev". H. Runnel kirjutas „Jaanipäeva” 43 aastat tagasi. See trükiti kogus „Laulud tüdrukuga” (1967). Vello Toomemets on „Jaanipäeva” viisi sünni kohta meenutanud, et ta soovis värskelt ansambliga Fix liitununa endale laulu kirjutada ning mõtles Runneli luuletusi lugedes ja kitarri tinistades ühel 1979. aasta talveõhtul luuletusele juurde sobiva meloodia. „Jaanipäev” salvestati Vanemuise laval allalastud eesriide taga. See lindistus on siiani jäänud laulu ainsaks salvestuseks.

Fix- Jaanipäev - sõnad Hando Runnel

  Lisaks sellele laulule, on Runnel mõelnud laulusõnu ka erinevatele teatrilavastustele, näteks
  •  Nukuteatri Noortestuudio seitsmes lavastus  "Küüni täitmine",
  • Vanemuise lavastuse "Muinasjutt Pöial-Liisist"
  Samuti on Runnel mõelnud laulusõnu ansamblile Ruja.

Powerpointi presentatsioon Hando Runnelist

hando_runnel.pptx
File Size: 130 kb
File Type: pptx
Download File

Ülesanded

  • Leia Hando Runneli luuletusest "Ära" epiteet, metafoor, võrldus ning määra riimiskeem.
    Ära

    Ei ole teis austust, ei armastust,
    on ainult omakasu
    ja odav eneseõigustus,
    mis rääkida ei tasu.

    Te juurest ma tahan pageda,
    kuid pole kohta, kuhu,
    ei ole nurka nisukest,
    kus tuuled tuppa ei puhu.

    Kõik mured manu tikuvad
    ja ihu ligi poevad,
    ja elu eriti rikuvad
    hääd naised ja kurjad koerad.

    Suur tolmune maantee on pärani,
    ta nõiub, sa lähed õnge,
    sa mõtled, nüüd lähed ärani,
    kuid sinna sa tolmusse kõnged.

    Ja üle su luie lähevad
    veovankrid ja sõdurisaapad.
    Sealt just nagu suure une seest
    sa neile tervitust kaapad.


Kasutatud kirjandus